Ühte mängu vaadates tekkis üks väga-väga tugev paralleel. See oli G-alagrupi viimase vooru kohtumine Serbia - Šveits, kus serblased vajasid edasipääsuks võitu, aga mille nad 2:3 kaotasid. Jälgides Serbia ja Šveitsi meeskondade, mängijate ja treenerite käitumist kohtumise ajal ja järel (viibisin ka mixed zone'is, kus muuhulgas sain esitada mõned küsimused Fabian Schärile), ei olnud pääsu mõttest, et nähtu võttis väga tabavalt kokku Premium liigas kaks eelmist hooaega esiplaanil olnud kultuuri- ja väärtuskonflikti.

FCI Levadia endine (ei saa öelda, et eelmine!) peatreener Marko Savic on serblane ja Eesti koondise peatreener Thomas Häberli šveitslane. Nende kahe mehe lähenemine oma tööle ja jalgpallile on Eestis nähtu põhjal diametraalselt erinev ning avaldus ka Serbia – Šveits mängus sel MM-il.

Serbia tegeles provotseerimise ja vastase mõnitamisega, mida hiljem sirge näoga eitati (video tõestab, kuidas peatreener Dragan Stojkovic kohtumise ajal Šveitsi mängijaid ropult sõimas, aga pressikonverentsil rääkis, et midagi pole olnud ja ta ei näinud mingeid konflikte). Serbia mängijate käitumine oli sportlikkusest kaugel. Nagu alati – Serbia ei osanud kaotada. Šveits keskendus vastase asemel oma tegemiste mõtestamisele. Konfliktide otsimise asemel rõhutati enda väärtusi ja põhimõtteid.

Pole midagi parata, aga tekkis paralleel sellega, kuidas Savici juhitud Levadia kõiki kõiges süüdistas, kohtunikke eba-eetiliselt survestas ja austust nõudis, aga kuidas Eesti koondise peatreener Häberli Levadia-poolseid provokatsioone elegantselt eiras. Mulle valmistas Šveitsi võit tol päeval väga palju rõõmu!

Belgia esimene mäng oli Kanadaga, mille nad küll võitsid, aga vägagi ebaleva esituse järel. Enne kohtumise algust sain pressikeskuses kokku ühe Belgia kolleegiga, kellega eelmistel aastatel seoses Eesti koondise ja FC Flora euromängudega mitmel puhul suhelnud olen. Tema sõnum oli ühene: Belgias valitseb koondise suhtes üldine pessimism, mis on leidnud tee ka meeskonnani ja seetõttu midagi head oodata ei ole.

Yves'l oli õigus – Belgiat kammitses negatiivne spiraal, mis nad ka alagrupis konkurentsist kukutas. Hea näide, kuidas edu või ebaedu jalgpalli suurturniiril ei sõltu üldse ainult mängijate valikust, treeneri otsustest ja muudest otseselt jalgpallilistest põhjustest, vaid hoopis laiemast kontekstist.

VAR-iga on sel MM-il probleeme olnud vähe. Hoopis rohkem kohtunikega väljakul. Näiteks eilset Inglismaa – Prantsusmaa matši vilistanud brasiillane Wilton Sampaio tegeles väljakul pigem arvamise, kui otsustamisega.

Kohtunike tase maailmas on paratamatult ebaühtlane ja kui välja jätta Antonio Maheu Lahozi aia taha läinud partii veerandfinaalis Holland – Argentina, kus ta võttis eesmärgiks mitte mingi hinna eest mitte ainsatki punast kaarti jagada, siis on Euroopa kohtunikud ülejäänud maailmale silmad igas mõttes ette teinud.

Iganädalane maailma parimate jalgpallurite osaluselt peetavate mängude juhtimine omab selget mõju. Euroopa kohtunikud on maailma kaalukaimateks matšideks kõige paremini valmis, aga FIFA poliitika tähendab, et määramisi ei tehta kompetentsi, vaid maailmajagude põhjal ehk et tunnustuste tähtsate mängude näol tahetakse jääda ka teistele peale eurooplaste.

VAR on sel MM-il olnud kiirem. Suluseisude fikseerimine toimub tänu poolautomaatsele süsteemile nobedamalt kui varem. Penaltivigade puhul on teatud viivitus paratamatu. Näiteks eilse Inglismaa – Prantsusmaa kohtumise 24. minuti intsidendi (Dayot Upamecano viga Harry Kane’ile) puhul tuli uurida, kas viga oli karistusala sees või mitte ja küsimus oli sentimeetrites (nagu ka Jaapan – Hispaania 2:1 värava puhul). See võtab paratamatult aega. Aga suures plaanis mitte ülearu palju. Audivisetega viivitamise peale läheb ühes mängus raisku palju rohkem minuteid kui VAR-i peale.

Ootamatult võimas. Mul on viimastel päevadel olnud häälega probleeme, sest konditsioneerid huugavad täisvõimsusel nii staadionite pressikeskustes kui ka bussides ja metroos. Staadionitel endil vähem, ent olen ka ise seal mõnel puhul pikki varrukaid kasutanud ja salli kannan nüüd konditsioneeritud kohtades juba mitmendat päeva. Võib tunduda narr, aga kähe kurk pole tore.

Mõnel staadionil on kliimaseade võimsam kui teisel. Näiteks Khalifal, kus eile õhtul Holland - USA mängu kajastasin, on ülemiste pingiridade kohal seinas ridamisi torusid, kust puhutakse staadionile jahedat õhku. Seal võib turi valusaks jääda. Mõnel teisel see kõik nii intensiivne pole. Kaheksast staadionist on vaid Education City säärane, mille kohta saab öelda, et ta on tribüüni ülemise korruse ja katuse vahelt avatud ehk sealt pääseb õhk liikuma. Ülejäänud on pigem suletud katlad, mida siis pidevalt jahutatakse. Mind ei pane imestama, et platsi tasandil pikki varrukaid kantakse.