Tere, hea Soccernet.ee külastaja! Palju õnne meile sünnipäevaks!

Praegu vaadake Eesti koondise mängu ja elage rahvusesindusele kaasa. Hiljem aga soovitan piiluda esilehel plokki "Täna 20 aastat tagasi". Seal on mõnusat kulda. Taolist kulda jagame kogu järgneva kuu.

Lähipäevil räägime siinsamas aknas lugusid oma tööst, jagame meenutusi ja vastame ka teie küsimustele. 20 aastat Soccernetti on ikkagi suur sündmus!

Palju õnne! Olen Soccernetist 3 aastat noorem. imelik :)

Soccernet.ee ridadest on aegade jooksul sirgunud näiteks Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, EJL-i avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht, Eesti koondise mänedžer Miko Pupart, Eesti üks tunnustatumaid (spordi)fotograafe Hendrik Osula, näitleja Mikk Jürjens, väga-väga palju ajakirjanikke ja kommunikatsiooni-inimesi, aga ka Premium liiga jalgpallur!

Palju õnne mulle ja Soccernetile, täna 20aastat nägin ka mina ilma valgust

Soccernet on ainult 6 kuud ja 6 päeva minust vanem ning lugema hakkasin alles tihedalt paar aastat tagasi. Palju õnne!

Soccernet.ee tähistab oma 20. sünnipäeva ja Eesti koondis lõpetas oma 20-mängulise võiduta seeria - on alles päev! Hetk tagasi lõppes Eesti koondise virtuaalne pressikonverents Konstantin Vassiljevi, Thomas Häberli ja Henri Anieriga. Lausa rõõm ja nauding oli rääkida üle pika aja mängust meeleoluga, kus kõik osapooled olid õnnelikud. See on hea emotsioon ja Anier kinnitas, et koondises on üldse praegu väga suur eneseusk ja mõnus õhkkond. Selle pealt võib tulla küll!

Kuidas muidu käis kunagi välismaa vutti artiklite kirjutamine? läbi neti sahiseva striimi?

Toona olid jah spetsiaalsed programmid, mille kaudu õnnestus mingeid ruudulisi striime hankida. Ma olen regulaarselt Hispaania kõrgliigat vaadanud alates 2006. aastast. Toona käis see pikalt mingisuguste hiinakeelsete striimide vahendusel, mis kippusid reaalajast päris palju maas olema. Siis vahepeal tuli venekeelsete striimide periood. Aga pilt oli ikka väga halb. Samas see sundis mänge keskendunult vaatama, et aru saada, kes midagi teeb. Samuti õppis üsna kiirelt mängijad eristama jooksustiilide ja muu sarnase järgi.

Tervitusi toimetajalt aastatel 2002-2004! Peatreener Pijpersilt mängueelsete kommentaaride küsimine oli 16aastase naga jaoks ikka päris rets kogemus. Aga õigekiri sai tänu Inglise ja Hispaania liiga ülevaadete kirjutamisele palju parem. Mõlemad kogemused on tänini abiks! Jõudu teile ja hurraa võidu puhul!

Tervitused sulle vastu, Mikk! Ja üldse tervitaks kõiki soccernetlasi, kes omal ajal seda asja veerema lükkasid! Elukogemused, mida Soccernet on andnud paljudele, on ikkagi märkimisväärne.

Kasper, mis EJLi meedia mees!? Ikkagi endine Soccernetlane! Aga su akrediteeringulugu ma ise ei mäleta. Ei olnud mulgi palju sellist kogemust ja ähmi oli kõvasti. Kõvad mehed, et lippu kõrgel hoiate ja kvaliteeti aina üles veate. Jõudu tööle!

Muidugi endine soccernetlane, Lennart! Aga tol päeval ajasid sa ikkagi tähtsaid koondise asju juba. Muidu poleks olnud vaja mul sinna end omal initsiatiivil ka lähetada!

Kas kusagil arhiivides leidub artiklit, kus foorumlased said kunagi Kalevi kunatmurul kokku ja proovisid Türgi jalgpalli, kus peale igat väravat tuli pits võtta. Ise toona sügavalt alaealisena sellest osavõttes tuli päris ränk backlash avalikkuselt 😀

Aga palun! Soccernet on olnud ikka väga punk!

Mäletan, kuidas kuidas lugesin Tanel Tursa poolt kirjutatud “Kes kuhu” rubriiki. Hea oli hoida nii kursis, mis võib üleminekuturul juhtuda.

Ma igatsen Ivarit. Tal olid vahvad nupud!

Me igatseme ka Ivarit! Tursa üleminekuperioodide revolutsiooniline "Kes kuhu?" oli väga äge, jaa.

Mäletan kui 2008. aastal leidsin Soccernetist võimaluse "Kirjuta meile uudis". Seitsmenda klassi poisina tundus see huvitav ning sai proovitud välisuudiste tõlkimist Soccerneti jaoks. Kirjavead ja olematu viitamine olid muidugi lahutamatuks osaks nendes kirjatükkides. Mäletan, et üks selline tõlke artikkel oli väärt 7 krooni. :)

on mingeid olukordi ka olnud, kus olete tahtnud oma otseseid emotsioone ala mingid ropendamine vms live aknas või mängukokkuvõttes kirjutada?

Soccernetiga seoses põnev lugu oli Infoneti-impotendi skandaal.

Ma mäletan näiteks, et see viidatud Infoneti euromängu saamatu ründemäng oli selline, mis tekitas sügava pettumuse, mis väljendus reljeefses sõnakasutuses, mis omakorda tõi kahe keeleruumi vahelise arusaamatuse.

Artiklites on ropendamist lihtsam vältida. Taskuhäälingus on seda paraku ette tulnud. Kui on eriti halb mäng, siis õnneks tihtipeale aitavad mängijad-treenerid ise üsna ausalt ja otse asja kokku võtta.

Aga kuna sellest juttu oli, siis fikseerime Soccerneti ajaloo ühe suurima skandaali siin ära ka.

Palju õnne tiimile...tubli töö...jaksu ja jõudu!

Kas kunagi on tulnud kommenteerida ka mängu, kus polegi mängust endast midagi eriti rääkida? Ehk siis platsil justkui ei juhtu 90 minuti jooksul mitte midagi?

Eks jalgpallimänge on aastate jooksul nähtud väga erinevaid. Sündmusvaesest mängust kirjutada on kindlasti raskem kui seda kommenteerida. Eriti kui räägime otseülekande kommenteerimisest, siis keegi ju väljakul ikkagi palli kuskile söödab ja midagi teeb ehk on, millest rääkida. Samas kellegi omavahelist söötmist kirjasõnaga sellisel kujul edasi pigem ei anna.

Suured õnnitlused - kõva tööd teete! Mis on lugejatenumbrite vahed - näiteks esimesel ja kümnendal aastal ja nüüd tänasel päeval? Jõudu ja jaksu!

Ausalt öeldes täielikku ja head läbi ajaloo minevat statistikat ei ole. Seda põhjusel, et oleme kasutanud erinevaid mõõdikuid ja teenusepakkujaid, kelle metoodika omavahel täielikult ei haaku. Lisaks on ka sama teenusepakkuja aastate jooksul oma mõõtmistehnoloogiaid muutnud jne. Üldisem vastus on aga selline, et esimesed kümmekond aastat oli pigem stabiilne kasv. Seejärel oli vahepeal tagasilööke ning üldisemaid muutuseid tarbimisharjumustes (seotud muuhulgas tehnoloogia arenguga), ent viimased aastad on olnud taas selgelt ülesmäkke. A. Le Coq Arenasid läheks vaja päris mitmeid, et meie külastajad ära mahutada!

Aeg lendab! Soccernetiga seoses tuleb meelde suur õhinapõhisus, millega kõik noored toimetajad tegutsema hakkasid. Keegi ei vaadanud kellaaega või mõelnud selle peale, kuidas järgmisel päeval koolis väheste unetundide pealt hakkama saab. See tahe ja entusiasm pole Soccernetist kusagile kadunud. Ilmselt on paljudel hiljem jalgpalli jälgima hakanud inimestel kummaline mõelda, kuidas neid tekstipõhiseid otseülekandeid tehti. Mõnikord ligi 20 aastat vanu uudiseid lugedes on imekspandav, kuidas 15- või 16-aastased tüübid grammatiliselt ja sisuliselt täiesti korralikku teksti tootsid. Suure tahte abil on võimalik mägesid liigutada ja Soccernet on seda suutnud, portaalil on väga eriline koht Eesti jalgpallikultuuris.

Tervitused ja õnnitlused Soccerneti perele! Mul on ülimalt hea meel selle arengu üle, mille portaal on läbi teinud. Tänan ka nende kogemuste eest, mis ma omal ajal sain kui reporter/toimetajana mõned aastad tegutsesin. Sellele ajale mõtlen jätkuvalt tagasi sooja heldimusega. Endale meenub näiteks minu esimene Meistriliiga mäng, kus tegi oma esimesi mänge kõrgseltskonnas ka Pavel Marin. Pärast mängu küsisin tollaselt Levadia peatreenerilt kuidas ta noore Marko Marini esitusega rahule jäi. Selle peale sai ta üleolevalt naeratada ja öelda, et ta viimast Sevilla mängu ei näinud. Tore avastamisrõõm oli ka kord pärast ühte LIVE-ülekannet, mille järel sain mõõdukalt kurja kirja Taavi Rähnilt. Nimelt olin ühe vahetuse teatamisega apsaka teinud ja tollase keskkaitsja välja vahetanud. Avastamisrõõm nimelt tuli sellest, et ma sain aru, et mõned mängijad lähevad koju ja skrollivad läbi, mida nende kohta öeldi.

Minu üks omapärasemaid Soccerneti-mälestusi oli pärit aastast 2011, kui A. Le Coq Arenal toimus südasuvel omapärane sõprusturniir FC Flora, Bukaresti Rapidi, Genki ja Krakowi Wisla (Pareiko!) osavõtul. Flora eest mängis toona väravas Aiko Orgla, kes oli tütartiimist FC Viljandist laenatud, kuna Marko Meerits oli just Vitessesse siirdunud. Pärast mängu sellest Orglaga rääkides sai ta minu käest teada, et ta oligi ametlikult Viljandist Florasse ümber registreeritud! Mitte päris nii põnev draama kui kunagi Kristjan Lukul oli Florast Kuressaarde saadetud Siksten Kasimiriga, sest Orgla ilmselt ise eeldaski, et ta on Florasse siirdumas, aga toona 17-aastasele reporterile oli see ikka äge asi ja jäi meelde. 2011. aasta algusesse jäi vist ka meistriliiga esimene voor, kui ühel laupäeval toimus järjest lausa neli mängu Sportland Arenal. Kuna mina jäin haigeks, pidin tegema LIVE-ülekannet ning Tartus elanud Remmelkoor külmetas vist äkki isegi kõik neli mängu järjest Lillekülas ära. Esimeste voorude ajal jooksutas suur külastajate hulk tavaliselt LIVE-ide ajal portaali kokku, nii et uudise ja protokolli uuendamine koos laivitamisega röövis ikka närveldamise ja frustratsiooni kaudu ilmselt nii mõnegi eluaasta, kui kõik ikka ja jälle kokku jooksis. Üks minu kõige esimesi laivitamisi oli 2010. aasta Aastalõputurniir, kus pidin toona isalt laenatud tööarvutiga hommikust õhtuni Kalevi Spordihallis istuma ja mänge kajastama. Oi kui mõnus oli see, kui vahepeal keegi ajutiselt asendada sai ning Tamma baari burksi sööma sai minna! Laivitamiste osas tuleb veel meelde, et kunagi kasutasime selleks keskkonda CoverItLive, kus oli väga ägedaid ja lõbusaid võimalusi. Legendaarsed fotod, mis tähistasid väravaid ja kaarte, külastajate vahel sai viktoriine ja küsitlusi korraldada jne. See oli kihvt!

Tõesti siiralt tore on neid meenutusi lugeda, sõbrad! 

Kristjan Lukk meenutas mulle täna hommikul, kuidas omal ajal sai mänguülevaateid (mitte järelkaja!) kirjutatud selle pealt, mida treener kohtumise järel telefonis rääkis. Lukk meenutas, kuidas Levadia oli mingi mängu võitnud 5:0 ja ta olla palunud seepeale Igor Prinsil meenutada kõiki tabamusi. Kogenud treener olla esmalt küsinud, kas päriselt ka, ent lõpuks ladus kõik ette ja Kristjan sai oma loo kokku kirjutatud.

Õnnitlused ka minu poolt Soccernetile ja kõigile asjaosalistele, kes on suutnud paljude aastate jooksul, ka raskematel aegadel, portaalile truuks jääda. Sain ka ise oma esimesed ristsed kirjutamises just Soccernetis - mäletan hästi oma esimest artiklit Alex Fergusoni teemal, mille lasin peale tõlkimist ja kirja panemist üle lugeda nii õel kui ka sõbral - noh et ikka hea saaks. Hiljem juhtus kuidagi nii, et sattusin tegema Nõmme Kalju mängudelt reportaaže, kuigi elasin teisel pool linna ja bussiga staadionile jõudmine võttis üle tunni. Kuna noore poisina tundus mulle siin varem kirjeldatud telefoni teel laivi tegemine hirmus, siis vedisin ikka ja jälle ema vana sülearvuti kaasa, millel kahjuks aga akut enam ei olnud, seega oli iga kord vaja Kalju poolt mulle pikendusjuhtmega tribüünile elekter vedada, aitäh selle eest toonasele Soccerneti ja Kalju asjapulgale Rait Roopile. Seoses Raiduga meenub veel üks naljakas seik, kus ilmselt ühel oma esimestest reportaažidest tegin peale mängu intervjuud ühe Viljandi mängijaga. Olin juba kõik öeldu paraja arsti käekirjaga paberile kritseldanud, kui ütlesin pahaaimamatult "aitäh" ja juba ta bussi poole kadunud oligi. Poole intervjuu pealt liitunud Raidu küsimuse peale, et kes see mängija üldse oli, ei osanud ma loomulikult midagi vastata - õnneks päästsid Raidu kiired jalad ja selgus, et tegu on Elvis Liivamäega. Kuna antud persoon on hiljem meedias korduvalt figureerinud, siis iga kord teda nähes meenub jälle see lõbus seik - ei teagi, kelle nimele ma need kommentaarid oma lapsearuga hiljem uudises kirjutanud oleks.

Soccernet.ee tõi minuni jalgpalli ajal, kui elasin maal Rakvere lähedal, kus polnud tol ajal suure(ma) jalkaga mingit pistmist. Aga sellest päevast, mil alevikku jõudis interneti püsiühendus, sai SNist ka püsiühendus jalgpalliga. Portaal koos Indrek Schwede "Väikese jalgpallipiibli", Martin Reimi papsi koostatud raamatuga "Rahvuskoondise kümme aastat" ning aeg-ajalt päeva- ja nädalalehtedes ilmunud artiklitega eesti jalgpallist andsid kütet arusaamale, et see meie jalka on äge ning ma tahan sellest osa saada. Ajas edasi hüpates: sel suvel möödub kümme aastat minu esimesest suuremast iseseisvast jalgpallialasest ettevõtmisest "5 kilomeetrit värava eest", millele järgnes Toetan Tammekat fänniportaal. Mõlema ettevõtmise jaoks oli eluliselt oluline Soccernet.ee foorum, kus sai jagada valminud videoid ja artikleid. Need ettevõtmised poleks lennanud ning minu ja teiste osaliste motivatsioon oleks väga palju väiksem olnud, kui me poleks Soccernet.ee foorumi ja portaalis ilmunud refereeritud artiklite kaudu tähelepanu ja klikke saanud. Aitäh! Mis on meelde jäänud seoses Soccernet.ee reporteritega? Mul vist pole küll ühtegi sellist päris punk- ja action-lugu, aga... Esimene asi, mis meenub, on see tunne, et Tamme staadionil Tammeka mänge korraldades oli mul alati siiralt hea meel näha Soccernet.ee kirjamehi asju kohapeal mingil viisil kajastamas. Ma arvasin toona ja arvan nüüdki, et üritus toimub _päriselt_, kui sellest saab osa publik ning kui seda kajastatakse meedias. See tuletab meelde, et üks kavatsus, mis jäi mul isiklikult jalgpallis töötades teostamata, oli see, et Tartus oleks jalkaajakirjanikele paremad töötingimused. See, et Tamme (munitsipaal)tribüüni rajades ei tehtud sinna mugavat, elektri jm vajalikuga varustatud pressisektorit, pani mind kukalt kratsima. Sepa tribüünile ma sellise rajamist mõttes küll visandasin, kuid kahjuks jäi see mul teoks tegemata. Läpakate akud kestavad küll kauem kui kunagi varem, kuid loodan siiski, et töötingimused statkadel paranevad! Vähemalt ajaks, kui Soccernet.ee saab 25 või 30 :) Pikka ikka ja ohtralt töörõõmu!

Kalle, ajakirjanike arvutite akud ei kesta umbes mitte kunagi piisavalt :D. See on selline veider seaduspära. Aga ma loodan ka, et töötingimused staadionitel paranevad. Praegu on kogu Eestis väga vähe neid staadioneid, kus saab arvuti asetada laua peale. Täiendav elekter on juba luksus. Paraku on see ka täna nii. Aga kuniks jalgpallis (kasvõi kaudselt!) ja klubides toimetab selliseid vahvaid, särasilmseid ja südamega asju tegevaid inimesi nagu sina, Kalle, korvab see ebamugavused. Kui Tartu2024 tehtud, siis jalgpall ootab sind tagasi, Kalle! 

Mis on soccerneti kõige loetumad artiklid läbi aegade?

Nende osas toimusid alles mõni aeg tagasi muudatused. Mitteametlik esikolmik on järgmine:

3. koht:

2. koht:

1. koht:

Aitäh Kasperile selle kirjatüki eest siin artiklis, väga mõnus lugemine! Ja muidugi õnnesoovid Soccernetile!

Aga kirjutan siis juba ise ka, kuidas Soccernetti sattusin. Vaatasin, et olen foorumiga liitunud 2008. aasta lõpus, paar nädalat enne 13. sünnipäeva. Ei mäleta, kuidas siia sattusin ja vanu postitusi lugeda ei taha, sest need on kindlasti väga piinlikud. Sellest ajast igatahes pärineb minu esimene puude Soccernetiga.

Ilmselt ma foorumis eriti aktiivne ei olnud, aga uudiseid portaalis ikka jälgisin. Aeg lendas edasi ja 2015. aasta sügisel, kui olin eriala valikuga puusse pannud ja koolist paberid välja võtnud, siis tahtsin käed soojas hoida, sest plaan oli ajakirjandust õppida.

Ma ei mäleta, kus ma parasjagu olin, aga 12. jaanuaril 2016 kirjutasin Raulile (kes oli sel ajal peatoimetaja, sest Kasper oli ajateenistuses vms) meili: "Olen Kris, 20-aastane, jalgpallihuviline ning soov kandideerida Soccerneti tiimi …" Kirjutasin mõned artiklid ja edasi läks juba kiirelt, Raul oli mulle väga suureks toeks ja sain põhitõed suhteliselt kiirelt selgeks. Või noh, ma vähemalt arvan, et õppisin kiirelt. Ülejäänud toimetus toetas samamoodi.

Ma elasin Ida-Virumaal Avinurmes (Rakvere ca 60 km ja Narva ca 120 km kaugusel). Kuna 2016. aastal mängisid Premium liigas nii Narva Trans kui Rakvere Tarvas, siis sain kohe päris palju praktikat. Rakveres aitas mind väga palju Margus Martin, kes hoolitses, et ma saaksin sülearvutit laadida, et mul oleks laud olemas ja vihmasaju korral peavari jne, aitäh talle selle eest, aga Narvas olin kogu aeg nagu peata kana ja proovisin kuidagi ise hakkama saada. Vene keel on mul siiani ümmargune null, aga mulle ei meenu, et oleks mingisuguseid suuremaid probleeme olnud. Ju siis said kõik vajalikud asjad tehtud ja kajastatud.

Mõned kuud olin Soccernetis välismaa uudiste vastutav toimetaja, sest Ivar Lepik läks vist kaitseväkke ja siis pakuti mulle võimalust asjad korras hoida ja lisaraha teenida (vist oli kuus mingi 200 eurot lisaks). Tegelesin sellega lühikest aega, enda arust sain hakkama, aga olin siis juba ülikoolis ja kui koormus läks liiga suureks, siis loobusin sellest. Keegi veel kuskil koosviibimisel üritas mu meelt muuta, aga ei õnnestunud.

Pärast ülikooli esimest aastat kutsus Ott mind Postimehe sporditoimetusse ja siis jätsin Soccernetiga hüvasti. Tegelikult jätsin siis hüvasti ka ülikooliga, sest pärast seda jäi õppimine pooleli. Postimehes sai oldud ligi kolm aastat, aga eelmisel suvel kirjutas mulle Kasper, kes (ilmselt) teadis, et ma ei tööta enam Postimehes ja meelitas kasvandiku koju. Noh, nagu Arjen Robben naasis eelmisel aastal Groningeni või Henrik Ojamaa sel aastal Florasse.

Ja üllatus-üllatus, Soccernetti saabudes ootasid mind ees Ott ja Kangur, kellega koos Postimehes töötasin. Ja muidugi Kasper, Rasmus, Ivar (kes loodetavasti samuti kunagi koju naaseb), Remka, Siim ja Brit. Ja selle kolme aastaga, kui olin Soccernetist eemal, oli portaal tohutu sammu edasi teinud. Ja nüüd, kui olen peaaegu aasta olnud, on samuti areng toimunud. Rõõm on selles asjas sees olla.

Kui siin meenutatakse huvitavamaid seiku, siis mul endal nelja-viie aasta tagused juhtumid kohe meelde ei tulnud, aga viskan siia hoopis selle aasta 20. märtsi ja Premium liiga 2. vooru mängu: Kalev-Fama staadion, mina kommenteerin Trans - Vaprus, keerulised ilmaolud, algul tuul ja pärast julm lumetorm. Sain 1-2 minutit enne avavilet teada, et mina enda ekraanilt telepilti ei näe. See tähendas, et pidin kommentaatoritelgist paar sammu välja tegema ja olin peaaegu neljanda kohtuniku kõrval. Kommenteerisin nii palju, kui nägin, aga kuna olud läksid iga minutiga halvemaks, siis kaugele oli väga keeruline näha, mul polnud kordusi ega mitte midagi, vaid seisin lihtsalt mikrofoniga väljaku kõrval. See polnud kõik, sest samal ajal tekstipõhist LIVE-ülekannet teinud Remkal ei olnud samuti otsepilti ees, aga mängus toimuv oli vaja kuidagi lugejateni tuua. Tegime telefonikõne ja Remka edastas sündmused nii, nagu mina kommenteerisin. Ilmselt midagi sarnast oli ka siis, kui otseülekandeid polnud.

Sarnaseid seiku on ainuüksi sel hooajal veelgi olnud, aga meenutame neid ehk hooaja järel.

Palju õnne meile kõigile! Pikemalt kirjutan millalgi hiljem, aga praegu teatan lihtsalt remargi korras, et täpselt selline elu Soccerneis ongi. Kell on 1.54 ja töölainel on korraga neli inimest. Meile vist ikka väga meeldib siin.

Kui lugeja nüüd mõtleb, et kes küll see neljas on, siis ... kusagil struktuurides on peidus Kristjan Jaak Kangur. Kirjutab homseks Hollandi eelvaadet, ma eeldan.

Enda sissekandele lisaks: Tartu ja Sillamäe, kelle esindusmeeskonnad olid samuti 2016. aastal Premium liigas, olid minu elukohale lähemal kui Narva, aga millegipärast nendesse kohtadesse ei sattunud. Mälestused igatahes puuduvad.

See pidi olema 2004. aasta detsembri aastalõputurniir, kui ma kohtusin Veikoga Kalevi spordihalli kohvikus, mis asus vist natuke teises kohas kui praegu. Selleks hetkeks olin ma kirjutanud portaalis La Liga ülevaateid, mis on natuke naljakas, sest ma ei olnud kunagi näinud ühtegi La Liga mängu ja praegusekski olen vaadanud aastatega kokku ca viis El Clasicot ja äkki ühte Madridi derbit ka. Eks see oli midagi tõlketöö ja kirjaharjutuse vahepealset. Eesti jalgpallist ei teadnud ma üldse midagi ja aastalõputurniiri mängud paistsid mulle täiesti kaootilise lahmimisena. Aga ca kolm kuud hiljem hakkasin juba regulaarselt nädalavahetusiti bussiga Haapsalust päälinna ja trammiga bussijaamast Lillekülla külmetama sõitma. Ja nii ta läks.

Võtsime Veikoga seal ühed õlled, ma olin just saanud 18, ja kohe tekkis tunne, et me ajame siin mingit tähtsat asja. Mäletan, et me jutt läks kiiresti üle suurtele plaanidele, kuhu Soccernet võiks kunagi välja jõuda. Ju ma võtsin seda kõike liigagi tõsiselt, sest järgmiseks kümmekonnaks aastaks kujunes Soccernetist kinnisidee, mis neelas enda alla kõik muu. Täna hommikul kaitsesin ma filosoofia eriala bakat, mis omal ajal tüütu segajana pooleli sai jäetud. Soccernetis teen ma praegu ainult seda kõige nauditavamat osa jalkaajakirjandusest - vaatan jalgpallimänge ja kirjutan nendest. See on mõnus.

Siim, su juttu lugedes pole ime, et 2008. aastal võtsite suurima heameelega vastu inimese, kes ka päriselt La Ligat vaatas! Su bussidega sõitmisega meenub muidugi legendaarne foto:


Sa vist käisid lõpuks ikkagi ka päris tihti Haapsalust Tallinnasse ja tagasi hääletades?

Aga palju õnne lõputöö kaitsmise puhul ja oleme väga rõõmsad, et sa ka aastal 2021 oma lugudega külastajatele väärtust pakud!

Aga rääkides veel ajaloost, siis täna 20 aastat tagasi ilmus selline uudis! Olid ikka ajad ...

Siin ennist mainiti Infoneti impotendiskandaali. Mäletan, kuidas Rasmus Voolaid mulle kas tolle mängupäeva õhtul või järgmisel päeval kirjutas ja küsis, et kas minuga pole ühendust võetud. Sest ka mina, toona Õhtulehes töötades, nimetasin Infoneti tolle mängu ründeesitust impotentseks, ent seda teps mitte halvaga mõttes. Nagu Kasper ütles, siis ründemäng oli saamatu. Segadus oli suur, mida Rasmus mult küsib. Aga siis sai asi selgeks ja paistis nii kummaline, et Kasper sai klubilt tuld, samas kui minu ja Õhtulehe osas valitses täielik vaikus. Mõtlesin pikalt, miks võeti Kasper, justkui valikuliselt, ette. Sarnaselt kasutajale Ott mäletan minagi neid põhikoolis tehtud tõlkeartikleid, millest paar tükki läks ka üles. Oli ikka kuradima uhke tunne küll, ent samas oli ka kurb, kui midagi ei avaldatud. Mõtled ju küll, et tegid hästi, aga siis selgub et mitte piisavalt hästi. Ent hullu polnud, sest mõned aastad hiljem sai ise Soccernetti tuldud ja ega siis ei pannud enam keegi kätt ette. Minu üks markantsemaid mälestusi pärineb 2014. aasta MMist ja selle otseblogidest. Kuna turniir toimus ajavahe mõttes Eesti jaoks mitte just parimas kohas, siis sai üks päev vist tehtud kolmest-neljast mängust, millest viimane lõppes kuskil kell viis öösel. Või varahomikul, oleneb, mis pidi vaadata. Aga mõtlesin, et kui Alvar Tiisler jaksab rääkida, jaksan mina ka trükkida. Vahet pole, kui palju inimesi parasjagu blogi otse jälgis. Jõudu ja jaksu, Soccerneti tegijad!

Tänud, Kasper! See hääletamislugu oli ekstreemsus, mida paar korda tuli ette, regulaarselt mitte. Aga meelde jäävad ekstreemsused hästi, ses suhtes tasub elus kõike proovida... See foto on tegelikult sattunud Soccerneti süsteemi pooljuhuslikult. Mina pole selle autor ja jalgpalliga pole see üldse seotud. Ma ei mäleta, kust see näpatud sai (ühe mitteavaliku presentatsiooni jaoks), aga tehtud peaks see olema mingi Haapsalu punkkontserdi värava taga.

Kas mõni mängija/treenee on intervjuul teil kuuli täiesti kokku ka ajanud või ära hirmutanud? Midagi sinna kanti nagu Zahovaiko tegi noorreporterile, kes lubas järgmises mängus Paidele pöialt hoida siis? Tänud SN vedamise eest. See on üks vägev asi.

Endal ärahirmutamisi küll pole ette tulnud. Aga seda juhtub ikka vahel, et nägemus samast asjast on ajakirjaniku ja intervjueeritava vahel erinev ja siis satud hoopis ise intervjueeritava rolli, sest näiteks treener hakkab ise küsimusi küsima. Seejuures meenub üks kord, kus Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva hakkas mult küsimusi vastu küsima ja siis hiljem tegelikult nõustus mu esialgse teemapüstitusega. See oli tore hetk!

Aga selliseid asju juhtub küll, kus kuul on iseendal koos. Hakkad midagi küsima, aga mõte läheb rändama ja siis lõpuks ei teagi, mida oled juba välja öelnud ja kuhu lõpuks jõuda tahad. Või siis teistpidi tead, mida tahad küsida, aga ei suuda sel konkreetselt sekundil seda lihtsalt perfektselt formuleerida jne. 

Palju õnne ka minu poolt! Minu esimesed mälestused Soccernetiga seoses jäävad ilmselt alles 2012. aastasse, kui ma seal ka esimese galerii tegin. Foorumi ajast ja kolmelauselistest artiklitest ma kahjuks või õnneks midagi ei tea. Noore tüdrukuna suur jalgpallijälgija ei olnud, aga kuna ma ise ka mõnda aega trennis käisin, siis jalgpall oli mu elus ikkagi olemas.

Pildistamine oli juba tol ajal mu suur hobi, kuigi kaamera ette jäid ilmselt rohkem koerad, lilled ja hobused kui sport. Kuidagi hakkasin Kalevi staadionil pildistamas käima, nägin kõrvalt ka Gertrud Alatare töid ja mõtlesin, et lahe oleks kunagi Soccernetile mõni album teha, aga ei arvanud, et ma piisavalt hea olen. Mõni kuu edasi ja kuidagi läbi soovituste sain Siimuga kontakti, kes mu tööle võttis olenemata sellest, et ma ei teadnud Eesti meistriliigast midagi ega osanud ka sporti pildistada.

Pildistamas sai käia täpselt nii palju kui ise tahtsid, sest "palk" töö eest tol ajal oli selline, et fotograafid tegelikult maksid peale, et nendel mängudel käia. Sellest olenemata oli kalendris pea alati kellegi nimi ees ja pidi pikalt ette kirja panema, et platsi äärde saaks. Sama olukord on meil tegelikult ka täna, kus vabakutselisi, kes Premium liiga mänge pildistada sooviks on rohkem, kui me jõuame vastu võtta.

Nende pea kümne aasta jooksul on kogunenud hindamatuid mälestusi ja ka mina olen üks nendest, kes on siin üles kasvanud. On olnud raskemaid hetki ja hetki, kus ei ole teiste asjade kõrvalt aega või isegi jaksu, aga alati olen tee siia tagasi leidnud. Ju siis peab nii olema.

Kuna portaalis on üleval piinlikud artiklid algusaegadest, siis panen ka enda esimestest galeriidest mõned pildid häbiposti. Areng on olnud meeletu ja mul on väga hea meel, et Soccernet on seda kahe käega toetanud.

kuidas valite millised artiklid tulevad teavitustega ja millised mitte?

Lähtume asja olulisusest - see on kõige lihtsam määratlus. Samuti kui oleme millegagi rohkem vaeva näinud ja tootnud head sisu, mida soovime inimestega jagada.

Sünnipäevanädal hakkab täis saama, seega tõmbame siin sellele LIVE-ülekandele joone alla. Palju õnne meile kõigile ning olge terved! Aitäh veelkord kõikidele lugejatele ja tegijatele, kes on selle 20 aasta jooksul panustanud!